Last Mile tehnoloogia Euroopas – oleme ühed esimestest, kes selle juurutasid.

Üha enam kasvav saadetiste hulk sunnib kulleriteenistusi uuendusi juurutama. 2018.aastal hakkas kogu maailmas populaarsust koguma Last Mile tehnoloogia, mille põhimõte seisneb selles, et saadetise toimetavad konkreetsele saajale kätte tavalised inimesed, mitte kulleriteenistuse töötajad.

See on sama põhimõte, mille järgi tegutsevad ka Uber või AirBnb – tööd teevad lihtsad inimesed, kellel on aega või oma eluase. Need tehnoloogiad on identsed – kulleriteenistus tarnib suure hulga saadetisi ühte punkti ning registreeritud tarbijad toimetavad need kilomeetri või miili raadiuses konkreetsetele adressaatidele kätte.

Tehnoloogia on fantastiline. Ja ma räägin seda seepärast, et meie ettevõte hakkas seda juba kolm aastat tagasi ellu viima Leedus ja olime ühed esimestest ka maailmas, kes selle juurutasid. 2012. aastal hakkasime koos strateegilise partneri ettevõttega Megodata seda ideed arendama.

Interneti areng muutis märgatavalt kulleriteenistuste tööd. Viimase kümne aastaga kasvas internetikaupluste arv mitukümmend korda ja oma ostud neis sooritavate leedulaste arv suurenes peaaegu kolm korda – 14 % kuni 47%. Nii paljud leedulased ostavad aasta jooksul vähemalt ühel korral kaupa internetikauplustest.

Siiski kasutab Euroopa Liidus internetikaupluste teenuseid keskmiselt 55 – 60% elanikest, nii et meiegi loodame edaspidi kasvada ja selleks on vajalikud lahendused, mille toel saaks tarbijad oma kauba kätte võimalikult kiiresti.

Statistiliselt näeme, et saadetiste kohale toimetamisel on suurima ajakuluga viimane etapp – koju kohale toimetamine, sest kuller peab konkreetsel ajal leidma saadetise saaja kodust või sõitma teise kohta, kus too parajasti viibib.

Kunstliku intellekti abil ja läbi viidud analüüsi tulemusel mõistsime, et üheks võimalikuks lahenduseks oleks kullerite arvu suurendamine, kuid nii meie kui ka paljud teised kulleriteenistused ei saa ülal pidada suurt armeed töötajaid. Hakkasime analüüsima Uberi tegevust, seda, kuidas neis linnades muutus taksoteenuste kvaliteet ja hind. Märkasime, et kui suurenes taoliste töötajate arv, siis hakkasid tarbijad konkreetseid teenuseid rohkem kasutama – käesoleval juhul on jutt taksoteenuste kasutamisest.

2015.aastal startis uus teenus (…) ja kuigi me eriti ei lootnud, pani vaevalt mõne nädalaga end meie süsteemis kirja ligikaudu tuhat inimest, kes soovisid olla ajutisteks kulleriteks – toimetada saadetised saajatele kätte teel koju või ühest punktist teise sõites. See lahendus õigustas end, sest saadetiste kätte toimetamise aeg paranes.

 

Droonid ja robotid ei ole väljapääs

Sageli väidavad skeptikud, et Last Mile tehnoloogia ei õigusta end mitte kunagi, sest juba lähiajal saavad ettevõtted saadetise kohale toimetada droonide või robotitega. Ma ei arva, et lähima kahekümne aastaga muutub see reaalsuseks kasvõi Leedus või suurlinnades.

Vilnius, Varssavi, London ja teised Euroopa linnad on tihedasti asustatud ja saadetiste kohale toimetamine droonidega ei ole lihtsalt võimalik, olgu see tehnoloogia nii progressiivne ja täpne kui tahes. Olen nõus, et võib-olla et isegi saaks saadetised sel viisil kätte toimetada neile klientidele, kes elavad eramajades, kuid sel juhul kallineks teenus tunduvalt ja muutuks rohkem „magusaks suutäieks“ ja reklaamtrikiks, mitte reaalseks lahenduseks.

Samuti ei ole saadetiste kohale toimetamiseks kasutatavad robotid mitmel põhjusel heaks lahenduseks – efektiivselt kõndiva roboti, mida saaks kohaldada erinevate majade ja trepikodadega, on väga keeruline ning ühe roboti tootmine oleks tunduvalt kallim kui Last Miles töötavate inimeste töötasu.

Tehnoloogiad, uuendused ja kunstlik intellekt on väga tähtsad faktorid kaasaja ettevõtluses, kuid inimfaktorist me loobuda siiski ei saa. See on konkreetne situatsioon, mil kunstliku intellekti abil on loodud uus teenus ja ärimudel, mille viivad ellu tavalised inimesed.